Kui nüüd päris ausalt ära rääkida... siis kõik sai alguse mu isast, kes oli aastaid nõutud pulmafotograaf. Ja vahel ta tegi meist vennaga ka pilte. Siis mina sain filmi pesta ja pärast poole ööni isa kõrval magamistoa laboris kiibitseda… kinniti… ilmuti… põnev värk igatahes ühele 8-10-aastasele.
Järgmine mäluhelk viib mind aastasse 1994 kui mu isa loomulikult juba ammu ei tegelenud fotograafiaga, aga tal oli salapärane fotokapp, mis oli maast laeni igast fotovigureid täis. Suur hulk must-valgeid filmirulle täiesti võõraste inimeste piltidega, palju pulmapilte, siis ilmutamise tehnika, igast minule tundmatuid vidinaid ja muidugi fotoaparaadid. Siuked suured, rasked ja tervelt 2 tükki:)
Ma siis ühel kenal suveõhtul silmasin meie 5-korruse rõdul seistes täiesti fantastilist päikeseloojangut. Tormasin spontaanselt isa fotokapi juurde ja krabasin seal ühe fotokatest. Lasin oma loovusel möllata ja tegin andunult kujutletavaid pilte. Vist oma 2 tundi veetsin rõdul:)
Järgmine etapp oli see, kui isa ostis mulle 2 värvifilmi – ühe diapositiivi ja teise negatiivi. Siis ma käisin 2 filmiga ja isa suure kaameraga terve suvi läbi ringi ja muudkui pildistasin ennast ja oma sõpru kõikvõimalikes situatsioonides. Aga kuna fotofilm ja ilmutamine olid tollal üüratult kallid, siis mõtlesin enne 10 korda kui klõpsu ära tegin. Ootusärevus kruvis ennast muidugi suve lõpuks lakke. Ja kui siis isa pildid linnas ära lasi ilmutada, siis olin väga rahul. Minu tehtud ja niiiii ilusad. Värvilised!
Nüüd on ajad muidugi väga palju muutunud - tehnika, elu-olu, traditsioonid, võimalused jne.. Aga jäänud on kirg teha ilusaid pilte ja seda eelkõige inimestest. Pulmad, ootusaeg, lapsed ja pered - see kõik paneb minu silmad särama! Sekka ka natuke ilu ja glamuuri ning elu ongi lill:) Ja kuigi endiselt meeldivad mulle värvilised pildid, siis palju on ka must-valgeid.. just nii nagu klientidele ja mulle meeldib :)
Toredate kohtumisteni!
Marje
1 arvamus