Vahel on ju huvitav piiluda teistele “köögi poolele” … kas pole? 😀
Ja tegelikult ajendas seda postitust kirjutama ka üks mu fotokauge sõber, kelle jaoks oli suur üllatus, et mul niiii palju aega peale sessiooni veel Photoshopis piltide töötlemisele kulub.. ja siis see küsimus ka, et “mitu pilti sessioonist saab?” 🙂 no ma siis jagan telgitaguseid…
Kui ma fotograafiaga 2009.aastal tutvust tegema hakkasin, siis sain õige kiiresti aru, et ainult pildistamisest ei piisa… lisandub veel selline tore sõber nagu Photoshop 🙂 Esimesed katsetused selles imelises programmis olid muidugi halenaljakad ja neid pilte, mida toona peale “valmimist” ise pikalt imetlesin, ei suuda praegu ilma naeru tagasi hoidmata küll vaadata 😀
Vähe sellest, et mu Photoshopi oskused olid kasinad, olid kasinad tegelikult ka pildistamisoskused 🙂 Nii juhtus tihtipeale, et pilte arvutisse laadides olid väga salakavalalt minu ilusate piltide taustadele trüginud kõikvõimalikud segavad elemendid. Ka oli keegi värvid ja valguse paigast ära keeranud… ja see pilt, mis fotoka LCD-ekraanilt oli paistnud päris ilus, oli arvutisse jõudnuna muutunud suvaliseks klõpsuks… see juhtus alati peale seda, kui keegi targem soovitas mul pildistada RAW-formaadis mitte JPG-failina 😉 Ja mingil kummalisel põhjusel oli mul kombeks mõelda “ah, küll ma pärast photoshopis korda selle teen…” kui mõni asi pildistamisel üleliigne või vale tundus.. vist ei tahtnud inimestele jätta muljet, et ma liiga palju sätin.. äkki ma ei teagi mis ma teen 😉 😀
Tänaseks on elu natuke muutunud. Ma veedan endiselt üsna palju aega Photoshopis pilte töödeldes.. aga tegevused on veidi teistsugused. Kuna pildistan RAW formaadis (fotokaugetele lihtsalt teadmiseks, et see on nö toorfail, kuhu kaamera salvestab võimalikult palju infot ja see võimaldab pärast töödelda pilti nii, et säiliks maksimaalne kvaliteet), siis fotode töötlemisest ei pääse ma mitte mingil juhul… isegi kui pilt fotoka ekraanilt paistab silmale ilus… siis tõmmanud selle arvutisse, avan programmi ja sean igal pildil eraldi paika tumeduse-heleduse -kontrasti-värvid-teravuse jne.
Kuigi ka täna parandan ma mõnikord oma vigu… siis peaasjalikult ei tegele ma enam “haisvatest asjadest” saia tegemisega, vaid rohkem viimase lihvi andmisega 🙂
Ehk siis jõudsin sinna kohta, et pilt peab juba kaamerast tulles olema “paigas”. See tähendab valgus langeb inimesele viisil, mis teda kaunistab. Päris palju kulutan sessioonil ka aega sellele, et inimene oleks loomulikus ja teda heast küljest näitavas poosis. Jah, ma oskan photoshopiga palju kilosid kaotada ja mõnikord kui palutakse, siis ma seda ka teen.. aga palju suuremat rõõmu valmistab mulle see, kui saan seda teha inimest vastavalt poseerides. Ja sellepärast on mõned kleindid mulle vahel öelnud, et fotosessioon minuga on nagu väike trenn 😀
Ajaga on õppinud mu silm märkama ka nii paljutki juba läbi kaamera silma (mitte pärast arvutis)… kuidas on juuksed, ega riided kuskilt imelikult kisu, kus ja kuidas on käed, ega meik pole laiali.. jne. Sest liigutus, mida saab teha 5 sekundiga päris elus võrdub heal juhul 15 minutiga photoshopis.
Üks oluline asi, millele tahan veel tähelepanu juhtida on meik. See, et fotosessioonile tulles lastakse teha endale korralik meik, on õnneks muutumas juba elementaarseks. Aga on olnud küll neid hetki minu elus, kus olen mõelnud, et huvitav miks ma küll nii palju vaeva näen inimese näonaha korrigeerimisega, kui ta ise ei vaevunud veidikenegi puuderkreemi näole panema.. äkki talle hoopis meeldivad tema punnid? 😀 Aga see on minu kiiks, et punnid ma “korjan” näolt ära.. vähemalt siiani olen seda teinud.. ja ohatised ja kriimud.. ja laste nägudelt tatti või söögijääke 😀 ja kui ise valgusega puusse olen pannud, siis teen kortsude sees varjud ka heledamaks 🙂
Ja siis see asi ka, et ma olen perfeksionist 😀
jajah.. see on tegelikult 50% põhjusest, miks mul niiii palju aega Photoshopis läheb.. ma tahan olla kindel, et iga pilt, mis ma kliendile annan, oleks nii hea, et see võiks vabalt minna raami sisse või seinale. Siin oli siis vastus küsimusele, et miks just nii mitu pilti saab sessioonist ja mitte palju rohkem… 😉
Aga pikale jutule lõpetuseks siis ka mõned enne ja pärast pildid.. ehk siis vasakpoolne pilt on selline nagu ta kaamerast otse tuli ja teine pilt on see viimane lihv 🙂
Esmasel vaatamisel võib tunduda, et justkui polekski midagi tehtud!? 😀
Tegelikult on nii, et inimsilma tähelepanu köidab esimesena kõige heledam osa pildist. Ja kahjuks on vasakpoolne osa veidi “ära põlenud” ehk just sinna liigub pilk… mitte näole ja silmadele, kuhu see võiks minna. Ka ei ole valgeks põlenud alad kuigi kaunid suure pildi peal, kui peaks tekkima soov see seinale panna.. Kuna ma aga pildistasin selle pildi raw-formaadis, siis sain kaduma läinud osa pildist taastada. Töötlesin pisut ka nahka ühtlasemaks ja lisasin kontrasti. Lõpetuseks väike värvide timmimine.. aga see on juba puhtalt maitse asi 🙂
Põhimõtteliselt oleks võinud ka otse kaamerast inimesele pildi anda, aga mäletate ju.. ma olen perfektsionist 😉
Sellel pildil on juba veidi rohkem töötlust kui eelmisel. Jällegi on vasak osa pildist kaduma läinud, mis tuli taastada. Lisaks on õues pildistades vaja palju rohkem jälgida igasuguseid asju… näiteks seda, kust tuleb valgus ja kuhu tekivad varjud või helendid.. ja no alati ei suuda ma pildistada nii, et kuskile mõnda häirivat valguslaiku ei jääks. Aga kuna minus elab perfektsionist, siis pean ma sealt puude pealt need eredad valguslaigud likvideerima (te ju ikka ka märkasite neid seal eks? 😀 ).
Samuti mõned valguslaigud, mis on langenud näole… Siis on veel natuke nahka korrigeeritud ja nagu ikka lõpetuseks kerge värvikorrektsioon vastavalt maitsele 🙂
Mõnikord tahaks, et pildil mõni asi oleks liikumises.. no aga kleidid ju ei lenda ise seljas 😀 siis on võimalik kasutada käsi, mis pisut kaasa aitavad. Minu ülesanne on need käed võimalikult vähe kaadrisse jätta ja kui nii ei oska, siis Photoshopis need sealt ära võluda. Ja kui tavaliselt käivad parandused päriselus kiiremini kui Photoshopis, siis selle ukseava kinni ehitamisega oli seekord veidi teisiti 😉
Aga mida teha, kui koht, kus pildistada on nii väike ja valgus tuleb ainult sealt, kust ta tuleb… niiet väga valida pole, kus suunas pildistada ja siis seal on mingid segavad elemendid? Ma siis pildistan sellest olukorrast hoolimata… ja niimoodi võivad vahel sündida isegi lemmikpildid. Kindlasti oleks piisanud ka lihtsalt pildi veidi heledamaks tegemisest ja klient oleks juba olnud selle pildiga rahul… aga mina ei tahtnud seda aknalauda sinna pildile.. ja see muster seinal ka ei meeldinud mulle nii väga… aga pärast Photoshoppi hakkas see pilt mulle endale hirmsasti meeldima ja must-valge versioon sellest esines edukalt ka fotokonkursil 🙂
Ja mõnikord juhtub nii, et pildistamine jääb juba pimeda peale. Ja kui kõik su kaamera ja objektiivide ressursid on juba maksimaalselt kasutuses, et saaks veel mingisugustki pilti teha.. aga ikkagi on liiga pime… siis loodadki selle peale, et sul on ju see imeline RAW-formaat. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis enne kui päikesevalgus ära kadus, sai tehtud palju väga ilusaid pilte selle sessiooni jooksul. Seega selle pildi päästmine polnud esimene prioriteet. Ja nii see pilt seisis mul pikka aega lihtsalt kaustas ja sisuliselt ootas kustutamist (õnneks ma olen laisk kustutaja 😀 ) ning ühel kenal päeval, kui tuli tuju vanades kaustades ringi tuuseldada, siis hakkasid käed nii muuseas seda pilti mudima ning selgus, et täitsa tore pilt sai 🙂
Ja et aus oleks, siis minust endast ka üks pilt. Pildi tegi Kätri, töötluse mina. See on nüüd see koht, kus perfektsionist eriti tööle hakkas 😀
Ja kui teile nüüd tundub, et no aga tegelikult ta ei peaks üldse pilte töötlema.. siis perfektsionist minus ei lase mul ühtegi töötlemata pilti välja anda ja uskuge mind.. minu latt on väga kõrgele tõstetud enda jaoks 😀
Ja tegelikult ma alati nii tubli pole ka, et kõike suudan ette kavandada, vaid ikka küpsetan pisut saia ka… aga järjest vähem 😉 🙂 või mõnikord saiavormi… näiteks panen kahest või rohkemast pildist ühte ilusat pilti kokku.. kui pildistamisel on olnud palju inimesi, kes kõik peavad sama pildi peal kenad välja nägema.. aga millegipärast nii pole juhtunud 🙂